Eeva Mägi uusim lühifilm kannab nime «3. oktavi F». Foto: Madis Veltman/Postimees
Nii juurat kui filmitegemist õppinud Eeva Mägi on viimastel aastatel üllatanud Eesti filmisõpru mitme suurepärase lühifilmiga. Mägi omapärast ooper-vesterni «3. oktavi F», saab näha 7. aprillist kinodes jooksvas lühifilmide kassetis «Kadumise lühikursus», tema eelmisi lühifilme «Maakohus» ja «Kolmapäev» võib vaadata Telia TV vahendusel. Eeva Mägi räägib lähemalt, kuidas tema töökogemus advokaadina, kummalised kogemused lapsepõlvest ning vanaema kaotus on inspireerinud tema liigutavat filmiloomet.
Teie uusim lühifilm «3. oktavi F» seab soopoliitilised küsimused vesternižanrisse, samuti tõid ootamatult sellesse ka ooperit sisse. Mis inspireeris teid nii erinevaid komponente kokku segama?
Lühifilm on erinevate žanrite ja nõksude katsetamiseks hea formaat.
Idee vesterni teha oli mul juba päris ammu. Tegin kunagi lühidokfilmi «Süda Sõrve sääres», mis algselt pidi olema vestern nimega «Sõrve viimane kauboi». Kahjuks peategelane lahkus meie seast ja film võttis seetõttu uue suuna. Aga vesternižanri olen alati südames kandnud. Ma vaatasin neid lapsena kogu aeg ja nautisin vesternide macho-mehi, omakohust, tuusa tulistamist. Vesternid pakkusid alati visuaalselt nauditavat meelelahutust.
Oma uue vestern-lühifilmi «3. oktavi F» tegemiseks sain Vilsandil olles, kui olin lõpetanud eelmise lühifilmi «Kolmapäev» võtted. Triin-Eliis Süld, kes mängib «3. oktavi F’is» Adat, õppis Muusika- ja Teatriakadeemia ooperilauljaks. Ta on Vilsandilt pärit, nagu minagi. Kui seal ühel päeval kahekesi istusime, nägime kaugemal hobuseid. Üks noormees ratsutas hobusel ja tekkis mõte, et Triin võiks laulda noormehele, et tema süda võita.
Nii hakkas mõte tekkima, et saaks filmis ühendada vesterni ja ooperi, mille teema oleks naistevastane vägivad, aga hästi macho’likus stiilis.
Kasutate klassikalist vesternižanri esteetikat, aga näitate humoorikalt meeste üleolevust, omavahelist konkureerimist ja võimujanu. Mehed on teie filmis nagu narrid.
Tambet Tuisu šerif on mu filmis ilge tüüp, kes naudib oma võimupositsiooni, aga ei käitu tegelikult üldse õiglaselt. Mario (Ekke Märten Hekles), kes vanglast välja saab, on ka mingis mõttes klassikaline vesternitegelane, sest vesternides tihti nii-öelda head mehed tulistavad, tapavad teisi ja käituvad tänapäeva mõistes igatpidi kriminaalselt. Aga minu filmis on Mario ikkagi hea eest väljas. Ja Ada, naistegelane, tema lihtsalt laulab kogu aeg, kasutades oma hääle jõudu.
Lühifilmis «3. oktavi F» mängib Tambet Tuisk eriti ilget šerifi. Foto: Filmikaader / Allfilm
Lisaks sellele, et olete filmitegija, töötate ka advokaadina. Kas õiglusejanu on teil alati veres voolanud? Teie üle-eelmises filmis «Maakohus» toimus raevukas kohtuvaidlus mehe ja naise vahel. Mismoodi teie kogemus advokaadina ja sellega kaasnev õiglustunne kohtuvad teie filmiloomega?
Võib-olla seepärast peabki tegema filme õiglusest, sest advokaadina töötades lõpuks nii palju õiglusega kokku ei puutugi ja seal näeb väga palju formaaljuriiidikat. Seda, kuidas kogu juuramaailm, kohtusüsteemid, seadused on juristide poolt nii ära töödeldud ning muutunud must-valgeks tekstiks, menetluseks, ilma et keegi tegelikult mõtleks, mis on päris inimeste elu selle menetluse taga.
Tunnengi, et juuramaastikul kaob enamasti kahjuks õiglus ära. Ei tehta enam kuigi õiglaseid otsuseid. Filmis saab sisemist õiglustunnet palju lihtsamini väljendada. Aga kahjuks ei ole see päriselu. Formaaljuriidika on õigluse lihtsalt välja söönud.
Advokaat ja filmirežissöör Eeva Mägi. Foto: Madis Veltman
Te olite kõigepealt advokaat ja siis läksite filmikooli?
Jah, ma läksin filmikooli, kui mul oli juba juuras magistrikraad. Vist oli ka advokaadieksam tehtud.
Kuidas see üleminek filmitegemisele välja nägi?
Ma tahtsin tegelikult lapsest saati – sellest hetkest, kui sain kaamera – olla režissöör. Tundsin seda meeletut kutsumust ja tungi teha filmi. Mulle sai selgeks, et see ongi minu väljendusvorm. Ma ikkagi õppisin juurat ja läksin hoopis sellele teele, aga tundsin alati, et ma pole õiges kohas. Kogu aeg oli igatsus millegi muu järele.
Kui olin magistrikraadi ära teinud, läksin Brüsselisse Euroopa komisjoni praktikale. Seal ma enam ei suutnud olla. Sealne bürokraatia, meeletud hooned, ametnikud, nõunikud – see tundus mulle nii sisutühi ja häiriv. Istusingi seal kontoris laua taga, võtsin Balti filmi- ja meediakooli kodulehe ette ja uurisin, mis katsetele minna saab. Tol suvel sai dokfilmi režii magistrisse minna.
Tegite seda, mida paljud sisimas tahaks teha, aga ei julge. Nii paljud on takerdunud ebameeldivasse karjääri, aga nad tunnevad, et on hilja midagi ümber teha või otsida endale midagi sügavamat.
Kutsumus aitas mul selle sammu teha. Kui ikkagi tunned, et tead, mis see asi on, mida sa teha tahaksid, on palju lihtsam selles suunas liikuda. Muidugi on raske kontoritöölt ära tulla, aga ma olen õnnelik, et selle sammu astusin.
Mis takistas kohe alguses sellele kutsele järgnemast?
Eks ikka kõigile omane soov käituda korralikult, püsida heal järjel, elada head elu ja suruda alla oma sisemised tunded-soovid. Käisin eliitkoolis, kus suhtumine oligi selline, et kõigist võiks päriselt asja saada. Tegelikult ma ei saa seda panna kooli, pere või kellegi teise süüks – pigem olid takistuseks mu enda mõtted, aga õnneks tulid uued mõtted ja siis tegin juba õigemaid valikuid.
Eeva Mägi lühifilm ooper-vestern «3. oktavi F» sai PÖFFilt Ameerika filmiakadeemia nominatsiooniõiguse. Foto: Filmikaader
Kui lõpuks enda jaoks õige valiku tegite ja filmitegemist õppima hakkasite, kas sellega kaasnes ka pettumusi või oli see täpselt nii lahe, kui ootasite?
Ma ei saanudki filmikoolis täpselt aru, mida teha tuleb. Ma ei osanud vastata ootustele struktuuri ja loojutustamise osas, et teha niisuguseid filme, mis seal kellelegi meeldida oleks võinud. Sain koolitööde eest kohutavalt halbu hindeid. Eks oligi raske korra semestris mingi suurepärase tööga hakkama saada, eriti kuna seal anti kogu aeg ette teemad ja viisid, kuidas midagi tuleks teha. See mulle eriti ei sobinud ja kooli lõpetasin napilt.
Tunnistan, et tegin seal ise kohutavalt halbu filme, sest mulle ei sobinud see tegemisviis. Koolil endal pole viga midagi. (Muheleb.) Pärast kooli lõpetamist tegin kaks dokfilmi «Süda Sõrve sääres» ja «Lembri Uudu». Need on mulle hästi südamelähedased, aga mul polnud aimugi, kuidas filmi tehakse. Tegin need täiesti sisetundest lähtudes. Kui seda järgida, valmibki midagi südamelähedast. Ma tunnen kogu aeg filme tehes mingit ebakindlust. Mingis mõttes on see ilmselt hea, aga pidevas kahtluses elada on ka raske.
Teie lühifilm «Maakohus» on selgelt inspireeritud isiklikust advokaadikogemusest. Mida tahtsite selles lahutusvaidlust kujutavas filmis öelda õiguse ja kohtusüsteemi teemadel?
Ma olen päris palju tegelenud advokaaditöös perekonnaõiguse, lahutuse ja lapsehooldusega seotud küsimustega. Seal ma tahtsingi välja tuua absurdi, millega kohtud peavad sageli kokku puutuma perekonnaõiguslike vaidluste puhul, kus kaks lapsevanemat ei suuda teineteisele andestada ja laps jääb nii-öelda vahendiks, millega hakatakse teineteisele kiuslikult ära panema.
Need on kurvad vaatepildid, sest ei suudeta lapsele üldse mõelda ja tuuakse kohtus täiesti absurdseid tõendeid. Näiteks öeldakse, et kui isa andis ema lapsele üle, siis lapsel olid riided mustad või nööp eest ära tulnud või oli laps vale toitu söönud. Selliseid asju filmitakse, pildistatakse, saadetakse e-kirju ja esitatakse need kohtus tõenditena, millega kohtunikul pole midagi teha.
Need ei tõenda lõpuks midagi, aga sellised vaidlused võivad kesta aastaid ja samal ajal lapsed kasvavad suureks, aga vanemad ei pruugi isegi teda märgata nagu indiviidi, sest kasutavad teda kättemaksuvahendina.
Ma ei tea, mis selles süsteemis peaks muutuma, et sellised vaidlused ei saaks aastaid järjest kesta, sest see ei vii mitte kuhugi, vaid lihtsalt koormab kohtusüsteemi, annab advokaatidele hea võimaluse raha teenida ning ära uppuda oma lõputusse kättemaksuihasse.
Kas vaidlused, mis paneb inimesi sukelduma jõhkratesse mängudesse oma laste hinnaga, on teinud teid inimeste suhtes küüniliseks?
Muidugi olen pidanud sellistes inimestes pettuma ja neid tulekski siis kuidagi aidata, aga sellesse kättemaksurattasse on lihtne sattuda. Kohtu asemel tuleks neid suunata kuhugi mujale, et nad tuleks mõistusele ja sellest rattast välja roniksid. Nad on inimesed, kes vajavad abi, et andestada ja mõista, aga primitiivsed emotsioonid söövad nad lihtsalt ära. Süsteem vajab ümberkorraldust.
Perekonnaõiguslik vaidlus Eesti roheluses. Kaader filmist «Maakohus». Foto: Filmikaader
Teie järgmine lühifilm «Kolmapäev» on hästi enese sisse vaatav ja melanhoolne väike saarelugu leinavast mehest. Kust see projekt alguse sai?
See algas samamoodi, nagu mitmed mu filmiprojektid. Kõigepealt tuleb Eesti filmi instituudist eitus. (Naerab.) Neid ikka tuleb. Mõnikord saab küll raha ka, aga kui eitus tuleb ja mul on hirmus loominguline tung, siis ma ei suuda pärast eitust jääda seda aastateks ümber kirjutama, et võtta kõiki nõuandeid kuulda. Võib-olla seda peaks tegema, aga ma lihtsalt kaotaksin oma jõu nii ära.
Pigem eitus käivitab mind ja ma mõtlen mingi muu lahenduse, kuidas oma film ära teha. Aga ma ei tee seda kiuste. Tihti on eitus väga hea, sest see lööb mõtte lahti ja teed hoopis teistsuguse loo. «Kolmapäev» oli alguses film «Nüri nuga», mis rääkis millestki muust ja sellele ma raha ei saanud…
Ma loodan, et teile ei tehtud inetut nalja: «Peate seda nuga veel teritama!»
Ei, seda nalja ei tehtud. Aga kui me rahastust ei saanud, siis sain öösel unesegasel hetkel õige mõtte, mis mõjus käivitavalt. Sellest «Nürist noast» kasvas järsku välja «Kolmapäev», mis on mehe ja naise vaheline kibemagus armastuslugu. Naine lahkub ja mees jääb temaga üksikule saarele viimaseid tunde veetma, meenutamaks aega, kui nad argipäeviti koos olid.
Selle mõte tuli mul tegelikult läbi ühe naabri Väike-Maarjas, kus meil on üks maakodu. Meie naabrimehel ei olnud naist, ta oli hästi üksik ja talle hirmsasti meeldis alkohol. Muidu sümpaatne inimene, aga üksik. (Muheleb.) Järsku ta leidis naise, kellega ta hakkas palju koos alkoholi tarvitama. Ühel õhtul tuli see naabrimees meie juurde ja kutsus mu isa, et ta tuleks vaatama, kas selle naisega on kõik korras.
Mu isa ja vend läksid vaatama ning avastasid, et naine on juba mitu päeva surnud. Surnukeha oli kööki istuma pandud, naabrimees kammis ta juukseid ja ei suutnud uskuda, et naine ongi surnud. Ta oli täiesti šokis ja üritas mu isa-venda ka veenda, et naine on ikkagi elus. «Kolmapäeva» mõte tekkiski teadmisest, kui raske on tegelikult lähedase kaotamine.
Meelis Rämmeld leinab lahkunud naist. Kaader filmist «Kolmapäev». Foto: Filmikaader
Millal on teie esimest mängufilmi oodata?
Eelmise aasta kevadel taotlesime raha «Libahundile», kuid ei saanud. Siis hakkasime tegema hoopis üht teist filmi «Mo mamma», mis räägib ema, tütre ja vanaema omavahelistest suhetest. Ema ja tütar seisavad silmitsi vanaema kaotusega ning lühikese aja jooksul käib neist läbi suur hulk emotsioone, mis põhjustavad tahtmatut omavahelist hõõrumist, mida nad alati tähelegi ei pane. Aga nende vahel on tingimusteta armastus, mis paneb neid teineteisele ka andestama. Nende pingete taustal on vanaema lahkumas.
Seda filmi oli tore teha, sest tegime seda põhimõtteliselt ilma rahata. Mulle meeldis sedasi teha. On vabastav teha filmi, kui sul on täiesti vabad käed ja mingi komisjon pole sulle riigi eelarvest raha eraldanud. Keegi ei üritanud midagi kontrollida ja võttemeeskond oli nii väike, et võtte intiimsus ei läinud kaduma mingisugustesse meeletutesse käsuahelatesse.
Praegu oleme montaažis, film tuleb umbes 60–70 minutit pikk, kuigi ma ei ole sellest niipidi mõelnudki, et ta peaks olema täispikk. Aga sellest nähtavasti tulebki mu esimene täispikk mängufilm. Mul on valmis ka täispikk dokumentaal.
Teil on tõeline võitlejahing! Isegi kui Eesti Filmi Instituut raha ei anna, siis sisemisest tungist teete filmi valmis, isegi kui tuleb selle tegemine oma taskust kinni maksta.
Jah, see käivitab. Need keeldumised on loomulik osa protsessist, sest raha on vähe ja suuremale osale taotlustest öeldakse ei. Kui sellest lasta end ülemäära kõigutada, siis ei saagi filmi teha. Või teed seitsme aasta jooksul üheainsa filmi, mis on lõpuks nii läbinämmutatud ja ära lihvitud, et seal polegi enam loomingulist jõudu sees. Ma ei ütle, et see on kuidagi vale, ilmselt on vaja erinevaid tegemisviise. Mulle meeldib teha filmi loomingulise jõu pinnalt.
Kas selle filmi tegemiseni viisid isiklikud perekondlikud kogemused?
Jah. «Mo mamma» on tugevalt seotud mu vanaema kaotusega. Vanaema kukkus, murdis puusaluu ja suri hooldekodus. Film natuke põhineb sellel, kuidas minu ja mu ema seda kõike seedisime, kuidas see meie omavahelisele suhtele mõjus ja kuidas mina muutusin vanaema suhtes väga igatsevaks. Mina jõudsin arusaamisele, et vanaema oli olnud mu parim sõber, aga emaga oli meeletu hõõrumine ning emotsioonide väljalaskmine. Film on tugevalt selle juhtumiga seotud, aga filmi sündmused on suuresti väljamõeldis.
