“Räägime põhiseadusest” on Eesti Päevalehe ja advokatuuri koostööprojekt, mille raames räägivad Eesti tuntud õigusemõistjad põhiseaduse tähendusest ja kohast igapäevaelus. 30.11.2015.a. ilmus Eesti Päevalehes Maria Mägi-Rohtmetsa arvamuslugu:
“Rahvuse säilitamise nõue pole ajale jalgu jäänud”
Põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärk annab võimaluse teha kodumaise kultuuri hüvanguks kõike, mida vahendid lubavad.
Eesti Vabariigi põhiseadus on tõstnud rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise tähtsale kohale, kohe preambulisse ehk sissejuhatavasse ossa. Paljude riikide põhiseaduses preambulit pole, meil see on ja rahvuse, keele ning kultuuri säilitamise konkreetne eesmärk on sinna sätitud rahva algatusel ja ülimuslikul soovil. Seadusandluse seisukohalt ei saa meie preambulit vaadata lihtsalt kui õigusakti sissejuhatust, vaid tegemist on ühise olemise reeglistiku alustalaga, mille abiga ja mille tõttu luuakse ning rakendatakse õigust.
See, kas eesti rahvuse läbi aegade säilitamise põhiseaduslik ülesanne teeb meie riigi liiga rahvuslikuks ja natsionalistlikuks, on omamoodi hell küsimus. Laulusõnade järgi on eestlane olla uhke ja hää, aga kas seadus annab eesti rahvusest isikule eeliseid teiste rahvuste ees? Vastus on põhiseaduses endas: § 12 selgitab kategooriliselt, et seaduse ees on kõik võrdsed, sealhulgas olenemata rahvusest. Eestlased kui isikud ja neile kuuluvad juriidilised isikud on nii oma õigustes kui ka kohustustes võrdsed võrdsete seas. Näiteks ei anna äriühingu rahvuslikuks kompaniiks nimetamine mingit õigust erikohtlemiseks isegi juhul, kui tunneme ta vastu sügavaid rahvuslikke tundeid. Pigem vastupidi, sellise kompanii pidajad peaksid järgima kõrgemaid moraalseid kohustusi Eesti rahva ees.
Kas riik rikub põhiseadust?
Kuidas meie riik ikkagi eestlasi läbi aegade säilitab? Aasta-aastalt suundub suur osa eesti rahvusest isikuid riigist välja tööd ja ka elukohta otsima. Tagasi koju igatseme eelkõige talente. Pidev tehnoloogia arendamise võidujooks vähendab töökohti, riigivalitsejad uhkustavad ülesandega koondada 3000 ja enam ametnikku, kes pea kõik on Eesti kodanikud ja kellest paljud peavad äraelamiseks pühkima jalgadelt kodumaa tolmu. Kas riik rikub põhiseadust või on põhiseadus oma rahvuse säilitamise nõudega ajale jalgu jäänud?
Riigivalitsejad uhkustavad ülesandega koondada 3000 ja enam ametnikku, kes pea kõik on Eesti kodanikud.
Akadeemik Lauri Mälksoo on arutlenud meie põhiseaduse preambuli üle oma artiklis „Põhiseaduspatriotism – kas ka Eesti jaoks?” (Vikerkaar nr 10–11, 2009). Ta keskendub eelkõige rahvuse ja lõimumise teemadele. Kui põhiseadus rõhutab eesti rahvust, siis kes on Eesti rahvas ja kas Eesti rahva liige, kui tal on Eesti pass, peab vastavalt põhiseadusele hoidma eesti keelt ja kultuuri? Kindlasti on see teema, mis ei kao ja tõenäoliselt kerkib ikka ja jälle üha tõsisemalt esile. Jah, eriti just nüüd, kui meilt oodatakse teiste rahvuste (rahvaste) hingeelu mõistmist ja võõrastele kultuuridele avatud olemist. Ühtlasi on selge, et kui tahame mõista teisi, peame eelkõige mõistma ennast.
Mida me õigupoolest säilitame?
Kultuuri on defineeritud erinevalt, aga kõik määratlused on väga üldised. Kultuur kuulub mõistete hulka, mida kõik mõistavad, enne kui ei pea hakkama täpselt formuleerima, millega on tegu. Piirdugem siinkohal võõrsõnade leksikoni definitsiooniga: kultuur on inimühiskonna loova mõtte ja sellest tulenevate tegevuste tulemuste kogum. Eesti kultuur on eelnevast johtuvalt eesti rahva loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse kogum.
Kultuuri tuleks põhimõtteliselt ju käsitleda kui elusorganismi.
Niisugusele määratlusele võib ette heita, et selles pole ajalist dimensiooni. Kultuuri tuleks põhimõtteliselt ju käsitleda kui elusorganismi, kes ise areneb ja on samal ajal ka lülikene pikas evolutsiooniahelas. Eesti rahva kultuur põhineb meie rahvuslikul kultuuritraditsioonil, mille lätted ulatuvad tuhandete aastate tagusesse kultuurikihti. Järjepidevat ja arenemisvõimelist kultuuri säilitades peame varasematele ladestustele sättima omaloodud kihi, et tulevikus ei paistaks meie osa ajaloos mõranenud halli alana, millest tulevaste põlvede „kultuuriarheoloogidel” polegi muud välja kaevata kui kõikuv talse, paaniline innovaatilisuse otsimine, abikõlblik projektipõhine tegevus(etus) ja hulk teisi sotsiaal-majanduslikke narratiive. Aga me tahaksime peegelduda kultuursemana.
Loomise soodustamine
On vägagi loomulik, et kultuurist rääkides oleme pigem olevikus ja leiame väga tihti minevikust ka reministsentsi, mis meie olevikku kinnitab ja toetab. Millest sõltub aga meie kultuuri tulevik? Eesti Vabariik on käitunud kultuuri toetades vastavalt oma võimalustele, aga pigem üsnagi pragmaatiliselt ehk johtunud lähenemisest, et kultuuri arendamine on luksus korraliku majandusliku aluspõhja ja taristu arendamise kõrval. Lihtsama vastupanu teena pakutakse eesti keele vähendamist kõrgkoolide õppeprogrammides, kultuurivaldkonna õppe- ja teadusasutuste marginaliseerimist, ühendades need kolme väljavalitud ülikooli rüppe. Need on ainult mõned näited lähiajast.
Mida aeg edasi, seda harjunumalt teeme esimese kokkuhoiulõike just kultuuri arvelt. See on kahetsusväärne.
Tundub, et mida aeg edasi, seda harjunumalt teeme esimese kokkuhoiulõike just kultuuri arvelt. Meiegi peame mõistma, et kultuuri säilitamine kätkeb endas ka kohustust pidevalt luua. Kui me aga tänapäeva Eestis kuuleme, et kõrge poliitik soovitab imepisikest toetust vajavatel loovisikutel lihtsalt tööle minna, siis tekitab see lootusetu kohmetuse.
Kas poliitiku arvates saavad kaunite kunstide loovad ideed teoks töösisekorra eeskirja järgides kell 8–17? Millegipärast läheb aga loomeinimeste annet ja seda, mida nad, nagu poliitik arvab, oma korratu, tööajatabelitesse mittesobiva tööga on loonud, vaja kõikidel pidupäevadel ja siis, kui tuleb Eestit maailma- areenil esindada.
Kultuuri kaudu säilitame oma riiki
Käesoleva kirjutise suunitlust arvestades tahan veel kord rõhutada, et meie põhiseaduse preambul suunab meid eesti kultuuri juurde. Ma ütlen meeleldi: annab meile võimaluse (et vältida sõna kohustus) teha kodumaise kultuuri hüvanguks kõike, mida meie vahendid lubavad. Ükski euroliidu paljukirutud bürokraatlik suunis ei keela meid oma kultuuri hoidmast ja arendamast.
Kuna riigi põhiülesannete seas on oma kultuuri hoidmine, tuleb selle ülesande tähtsust iga päev õigust rakendades arvestada, vältida muu hulgas ka tuimade „juriidiliselt on kõik korrektne” (nn JOKK) otsuste laastavat mõju meie kultuuriruumile. On äärmiselt kahetsusväärne, kui sajanditeks loodavat arhitektuurset keskkonda kujundades peetakse esmatähtsaks arendajate ja ametnikkonna vaheliste formaalsuste täitmist ja jäetakse kultuuriväärtuslik tähendus tagaplaanile.
Ükski Euroopa Liidu paljukirutud bürokraatlik suunis ei keela meid oma kultuuri hoidmast ja arendamast.
Siiski on väikesel Eestil hoolimata pidevalt kummitavast korporatiivsuse ohust kindlasti võimalik oma kultuuri edendades tõrjuda mõtteviisi, mis tõstab esikohale üksnes pragmatismi, mida viiakse ellu kohaliku bürokraatia külge klammerdudes. See ei ole kaugeltki rahvuslik ega euroopalik mõttemaailm. Kultuur puudutab meid kõiki, olles harmoonilise ja jätkusuutliku ühiskonna alustala.
Riik ei saa eksisteerida kultuurita, samal ajal on rahvaid, kellel pole olnud oma riiki, kuid on olnud selge hoiak väärtustada oma kultuuri ja selle kaudu on jõutud oma riigini. Nii meiegi. Aeg-ajalt on mõistlik lugeda meie põhiseadust ja alustada seda algusest. Sealt saame kindlust, et riigi kohus on säilitada eesti keelt ja kultuuri, hoida eestlast ja eesti rahvast ning väärtustada neid nii, et iga eestimaalane tahaks põlvest põlve aidata seda ülesannet täita.
Maria Mägi-Rohtmets
Vandeadvokaat, Eesti Kunstiakadeemia kuratooriumi esimees
