Eriolukord – kas vabandus lapsega suhtluskorra täitmata jätmiseks?

Koroonaviirusest COVID-19 tulenevalt riigis kehtestatud eriolukord on toonud kaasa märkimisväärseid piiranguid. Suletud on nii haridus- kui meelelahutusasutused, ning kellel vähegi võimalust, töötab kodukontorist. Mõistlik osa ühiskonnast teeb kõik selleks, et minimeerida kontakte ning seeläbi takistada viiruse levikut. Mida teha aga siis, kui lapsel on tulemas suhtluskord teise vanemaga? Kas lapsevanem võib keelduda last teise vanema juurde lubamast, tuginedes eriolukorrale?

Lühike vastus, mis kehtib mõlemale vanemale: hoidke tervist, hoidke suhteid!

Ennekõike on oluline, et laste huvid oleks kaitstud ja seda on need ennekõike, kui lapsevanemad saavad omavahel läbi. Seega tasuks alustuseks pöörduda teise vanema poole ning arutada reaalset olukorda ja võimalusi. Vältida tuleks ultimaatumite esitamist. Ultimaatumid üldiselt ja pikas perspektiivis ei tööta, ja kui veel jõupositsioonilt seda teha vanema poolt, kelle juures laps viibib, siis ei ole see kindlasti mõistlik ei lapse ega teise vanema suhtes.

Näiteks, kui mõlemad vanemad on olnud maksimaalses isolatsioonis ja veendunud, et mingeid haigussümptomeid ei esine ning kokkupuuted teiste inimestega olematud või väga minimaalsed, siis ei ole põhjust tekitada eriolukorda suhtluskorras.

Kui aga ühe või teise kodu elu- ja töökorraldus on selline, et pereliige käib kodust väljas (tööl, poes, omakorda teises kodus), on selge, et tõuseb nakatumise ning nakatamise risk. Sellisel juhul on mõistlik leppida kokku suhtluskorra täitmine teisiti. Ehk on see just kohaks ja võimaluseks, kus laps saabki minna/olla vanema juures, kellel on rohkem võimalusi tagada lapsele võimalikult turvaline ja mugav isolatsioon.

Lapsevanemate kohustus on tagada koostöös nii lapse kui seeläbi teiste pereliikmete, aga ka ühiskonna maksimaalne heaolu ja turvalisus (sealhulgas tervis). Kui selleks on vajalik lükata teise lapsevanema kohtumised lapsega edasi, on see kompromiss nii lapse, pere kui ka üldsuse huvides.

Rõhk on aga lihtsustatud mõttel – mitte midagi ei jää toimumata ega tegemata, vaid see lükkub teisele ajale. Leppige see aeg kokku.

Kindlasti ei tasu eriolukorda kasutada ettekäändena, et teine lapsevanem ei saa üldse lapsega suhelda. Tuleb tagada lapse ja eemaloleva vanemaga vahel regulaarne suhtlus videoülekannet võimaldavate rakenduste kaudu. See annab võimaluse reaalajas nii lapsel kui vanemal olla siiski ühenduses, kasvõi selleks, et lahendada koduseid ülesandeid, üksteisega aega veeta, arutleda maailmas toimuva üle ja tunda, et nad on siiski teineteisele olemas.

Eriolukord on kehtestatud kogu ühiskonna tervise kaitseks ning ükski eriolukord ei ole ettekääne visata teisele vanemale „kaigas kodarasse“.

Hoidke tervist ja hoidke häid suhteid.

Simo Soolo
advokaat
Maria Mägi Advokaadibüroo