Kui kenasti ja süütult elavad täna vigurivändad, kes hävitasid sadade Eesti investorite sääste?

Eesti investorid said vaidluses Swedbankiga lõpuks kokkuleppele häbiväärse Rumeenia maaäri asjus.

Vaatame tagasi Eesti majanduse eelmise buumi aastasse 2007. Märkame ehmatavat mustrit. Lüpsti kõiki eesti investoreid, kes söandasid oma vaba raha välismaale investeerida! Ühesama skeemi järgi kaotasid raha need, kes investeerisid Armeenia, Bulgaaria, Läti, Aserbaidžaani ja Rumeenia “fondidesse”. Lolli ossa jäid ka pangad. Nad ju tõmbasid need investeeringud oma klientidele pähe. Ja korraga – tühi kott! Pankrotid igal pool! Tuntud IT-ärimehed, automüüjad, dirigendid, lauljad, advokaadid ja diskorid rahata jäetud. Juhus? Ajunõtrus? Äraostmine?

Möödunud kuul lõppes äkitselt suur kohtuasi, kust need skeemid läbi paistavad. Lõppes Eesti häälekaim massihagi: Rumeenias petta saanud eestlaste hagi Balti suurima rahamaja vastu. Kuus aastat Swedbanki klientide vingumist, tänavaproteste ja sõjakaid avaldusi Rootsi ajakirjanduses. Kuus aastat Swedbanki vaikimist. Ja järsku siis – rahu majas!

Osapooled ei räägi kokkuleppe sisust. Kuid mõtleme loogiliselt. Inimesed kurtsid kaotatud raha pärast. Pank sõlmis nendega kokkuleppe, kurtmine lõppes. Kes aru ei saa, mõelge veel.

Aga ülejäänud mitusada eestlast, kellele 2007. aastal reklaamiti vahvaid teenimisvõimalusi Armeenias, Bulgaarias, Lätis? Nad leppisid oma kaotusega, häbenesid. Võibolla ka ei raatsinud advokaate palgata.

Kuid rikaste pärast ei tasu nutta, küllap saavad hakkama, teenivad uut raha. Uurime hoopis mustrit, kuidas neid kõiki tillist tõmmati, nende endi usalduspankade, nõustajate ja audiitorite käe läbi.

 

See pidi olema ülilihtne ja lollikindel äri: ostame krunte, ootame mõned aastad ja müüme kasuga edasi. Ja kui õnnestub mõni planeering korda ajada, siis tuleb rasvasem kasum.

 

Rumeenia “maaäri” korraldas Peep Aaviksoo. Tillitas ligi 200 eestlast 8,5 miljoni euroga! Ja täna? Aaviksoo esineb täna edutreeneri, uus-eesti keeles coach’i või lausa elutreenerina. Mängib golfi. Karisma ja elurõõm!

Ta veab EBSi ärikoolis executive coaching’u keskust ehk õpetab ettevõtete ja asutuste juhte, kuidas nood saaksid veelgi “edukamateks”.

Paljud Swedbanki Rumeenia investeeringuga seotud tegelased tulevad just EBSi ringkondadest. Raha kaotas ka EBS asutaja Madis Habakuk (rahu tema põrmule). Sellest hoolimata hoiab EBS Aaviksood palgal. Õpetaja, coach’ina muidugi.

Mis mõtted selle peale võiksid tekkida? Mõtiskleda võiks nii. Kui raha sisse vehitakse, on sündmusel ju kaks poolt. Raha tavaliselt ei teki ega kao, see vahetab omanikke. Keegi katkub juukseid, keegi laiutab süüdlaslikult käsi… ja laiutab veelgi laiemalt…ja laiutab elus edasi.

EBS kiidab oma veebiküljel, et Aaviksoo on 30aastase kogemusega tippjuht, 12 aastat korvpalliliidu president.

Aga Aaviksoo CVst ei tasu otsida viiteid Rumeenia maaärile.

Ega ka seda, et nonde afääride tõttu kuulutati Aaviksoo isiklikult maksejõuetuks. Pankrotiprotsess lõppes mullu juunis.

Üks tippadvokaate juhtis pankroti väljakuulutamise ajal tähelepanu, et osa Aaviksoo varast viidi tehingute jadaga minema ja osa kanditi tema naise nimele.

Praegu ei ole Peep Aaviksoo nimel mitte ühtegi kinnisvara. Võiks öelda, moodsate küber-rottide käekiri.

Küll aga kuulub tema abikaasale „esinduslik eramu unikaalses elukeskkonnas keset maalilist Jõelähtme golfiväljakut.“ Nii ütleb reklaam. Maja müüakse 750 000 euroga.

Proua Aaviksoo omas Jõelähtmel ka teist golfivillat, kuid too leidis tänavu kevadel uue peremehe.

Peep Aaviksoo selgitab Ekspressile, et „pärast komistamist ja kukkumist ei tasu lamama jääda“. Einoh, muidugi ei tasu, kui komistad oma investorite miljonite otsa. Kui Aaviksoolt konkreetsemalt küsida, miks tema soovitatud “perspektiivikad maatükid” Rumeenias täielikuks mudaks osutusid, vastab kõhn pikk äriguru investoritele küünilise keerutamisega, et “minge küsige rumeenlastelt Ovidiult ja Lopatalt”.

Eestlased pidasid Rumeeniat aastatel 2006-2007 uueks eldoraadoks. Swedbank samuti. „Rumeenia kinnisvaraturg meenutab olukorda Eestis mõned aastad tagasi. Järgnevail aastail on oodata turu võimsat kasvu,“ meelitas Aavikssoo firma reklaam. Kõik õige. Isegi põllumaa hind EL-ga ühinenud Rumeenias kasvas. Aga mitte Aaviksoo ostetud lombakatel hektaritel.

Aaviksoo paistis olevat end Rumeeniasse kenasti sisse söönud. Isegi endine tervishoiuminister (ning Eesti aukonsul Timişoaras) Ovidiu Brinzan oli tema palgal.

Endistes sotsmaades raha kaotanud eestlaste nimekiri on just nagu väljavõte teosest „Kes on kes Eesti äris?“. Armin Karu, Hans H Luik, Jüri Mõis, Sven Papp, Hannes Tamjärv, Enn Veskimägi, Marcel Vichmann jne. Lisame siia Tiina Mõisa, Allan Martinsoni, Jaan Pillesaare, Raivo Heina, Raivo Küti, Indrek Meelaku… Neid on palju. Ei ole ju esimese järgu lihtsameelsed? Kuidas see tõmmekas nendega tehti?

Mitmed neist usuvad, et nad ei langenud halva õnne ohvriks, vaid neilt peteti raha välja.

Peteti peenelt. Rumeenia maaäri kõrbemise järel seda juhtima palgatud Kaie Trump ei saanud näiteks aru, kuidas saavad ühed ja samad maatükid olla ühtaegu perspektiivikad (nagu neid esitleti investoritele) ja samas ei leidnud Trump neile aastate kestel ühtegi ostjat. Langetas hinda – ikka ei leidnud.

Kaie Trump taipas, et asi on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Ta avalikustas ERR-is, et „juhuslikud, eraldi asuvad tükid olid enne meile müümist kokku ostetud mitu, mitukümmend, isegi sada korda odavamalt.“

Keegi pigistas selle hõlpsalt kontrollitava fakti ees silma kinni. See keegi pidi vaherahast osa saama.

Trump lisas, et rumeenlane Ovidiu oligi see, kes eestlastele need maad müüa aitas.

Miks Aavikoo sellise asja läbi lasi? Miks audiitoripaberitega Indrek Elhi ja Siret Soom (pärast abiellumist Nuutmann) kinnitasid sellise idiootsuse – või oli käigus ikkagi kuri, väga kuri plaan?

Aaviksoo esitleb end Ekspressile luuserina: ta oli koos lähedaste ja tuttavatega samuti investor (ja võlausaldaja). „Investeerisin eelmiste tehingute eufoorias, millest õnnestus edukalt väljuda enne 2008. aasta finantskriisi. Hiljem üritasime koos osade investoritega erinevaid maatükke läbi detailplaneeringute väärtustada, kuid see takerdus kohalikku bürokraatiasse ja korruptsiooni.“

Aaviksoo hakkabki süüd laiali määrima juhatuse liikmete Indrek Elhi, Siret Soomi ja Ciprian Lopata vahel (prügifirma Cleanaway kunagine esindaja Kesk- ja Ida-Euroopas ning Venemaal).

Eesti juhatajate halastamatust 200 oma investori suhtes iseloomustab seegi, et tühjade rohumaade “haldamiseks” küsiti investoritelt mitusada tuhat eurot juurde. Raha pole! Investorid, lambukesed, maksidki…

Indrek Elhi elab täna sama mõnusalt kui Aaviksoo. Ajab äri Võrumaal (puit, lihatooted, siidrimõis jne). “Olen Rumeeniast eemal olnud juba kümmekond aastat…”. Mees püüab jätta muljet, et seis ei pruugigi olla halb: „Olen veendunud, et portfelli tänane turuväärtus ületab märkimisväärselt selle soetusmaksumust.“

Misasja, härra Elhi?! Pikki aastaid on Rumeenia maid siia ja sinna analüüsinud ning müüa üritanud nii pankrotihaldurid kui Redgate Capital. 8,5 miljonist saadi tagasi 300 000 eurot. Elhi ajab kelbast. Sama kelbast kordasid endistes kommunismimaades raha kaotanud eestlastele ka investeerimispank Gild ja Swedbank.

 

Kolm nädalat tagasi andis Swedbank välja pressiteate, et sõlmis Rumeenia maaäri asjus investoritega kokkuleppe.

 

Eespool loetletud Eesti “lambukesed”-investorid ei ole eile sündinud. Nad on kogenud igasuguseid riske. Kellel pidi olema motiiv nende rahakotti nii nahaalselt tühjendada ja aastaid häbematult valetada?

Meenutame Siim Kallase juhitud Eesti Panga 10 miljoni dollari investeeringut mingisse Šveitsi firmasse Paradiso. Uurimismaterjalide järgi pidi 2 miljonit sellest rahast kohe tagasi liikuma skseemi korraldajatele. Kohtus jäid nad puhtaks.

Rumeenia juhtumil oli aga üks eripära võrreldes Armeenia, Bulgaaria jm katastroofidega. Osa investoritest isegi ei teadnud, et nad osalevad mingis maa-afääris. Need olid Swedbanki kõige jõukamad, privaatpanganduse ja personaalse varahalduse osakonna kunded.

Sellised tegelased usaldavad panka endi asemel investeerimisotsuseid tegema.

Asi pole aga üksnes rikastes, vaid probleem on laiem. Eri Klas, Aadu Luukase Missioonifond, kohvikupidaja Margit Härma kaotasid samuti. Igaüks meist tahaks vanaduse ajaks midagi investeerida. Ent keda usaldada, kui sellised hävingud on võimalikud?

Esialgu läks kõik suurepäraselt. Veebruaris 2009 raporteeris Äripäev, et Aaviksoo äri teenis 60 protsenti kasu.

Ja veel sama aasta lõpus, kui masu tõttu kukkusid kinnisvarahinnad üle ilma püstloodis, teavitas Aaviksoo, et 8 miljoni euro suurune alginvesteering on isegi tillukeses plussis.

Laulja Kersti Madis, kes investeeris maaärisse 50 000 eurot meenutas, kuidas Siret Soom õpetas, et „maa on kõige turvalisem investeering üldse“.

Mis sest, et maaostu üldtingimused hoiatasid, et selleks välja antud võlakirjad on „tugevalt spekulatiivsed“ ja neil puudub tagatis.

Üldine loogika ütles, et lähenemine Euroopa Liiduga pidi Bulgaarias ja Rumeenias tooma kaasa suure tõusu. Tõigi. Ent sulid olid ostnud kokku põhku. Nagu oleks keegi Lasnamäe ühetoalise ostnud miljoni euroga, võrdles raha kaotanud Toomas Sildmäe. “Selliselt paigutatud raha ei saa tagasi. Mitte iial.”

Muidugi ei suutnud ka Aaviksoo ja Ko raha tagasi maksta.

Kaotusekibedus jõudis ettevõtjatele kohale keset suurt kriisi, kui välismaale kasvama pandud sääste oleks väga tarvis olnud. Gild ja Swed laiutasid käsi. Raha oli kas kohe vasakule pandud või maetud kitsekarjamaadesse ja elektriliini alustesse ehituskeeluga poriloikudesse.

Osa pügada saanud Eest eliidist lõi araks. Teistes aga ärkas ahnus. Gild ja Swedbank pakkusid investoritele, et investeerige veel, saate 30% intressi! Ja Habakuk, Vichmann, Pillesaar, Hein investeerisidki Bulgaariasse, Armeeniasse ja Rumeeniasse juurde! Vastu pükse kõik.

Pöörduti prokuratuuri ja finantsinspektsiooni poole. Taas võib öelda: vastu pükse kõik.

Üks investor meenutab, et üritas inspektsiooni nõukogu esimeest Jürgen Ligi lõunasöögile meelitada. Mis teema on, küsis Ligi. Gild petab jätkuvalt ja võtab eestlastelt üha uut raha sisse! – Oh, seal on kõik korras, ma tean seda teemat, vastas Ligi ja ei leidud kohtumiseks aega.

Isegi advokaadi leidmine ei olnud lihtne. Näiteks endise justiitsministri Jüri Raidla büroo teenindas Swedbanki teistes asjades. Paul Varuli büroo kah ei saanud, nende kaudu kontrollis Swedbank oma Rumeenia hädaorgu.

Rumeenia õnnetuid investoreid nõustus kliendiks võtma vaid üks südi advokaat: Maria Mägi-Rohtmets.

Ta oli varem maa pealt pühkinud kriminaalse investeerimispanga Gild.

Gildi asutaja, kuulsa Aserbaidžaani investeeringu teinud kurjategija Tõnis Haavel jõudis end näiteks rahatuks teha. Tema kaks kaaslast, varem jahtlaevade ja Ameerika autodega uhkeldanud ässad lasksid end samuti pankrotti.

 

Sellise mustriga tasub arvestada. Ka Aaviksoo läks pankrotti.

Nüüd alustas advokaat Mägi aga võitlust suurpangaga. Swedbanki üks endine töötaja oli Rumeenia katastroofiga seotud algusest peale. Privaatpanganduse osakonda juhatanud Kristel Meose allkirja kannavad otsused müüa investoritele võlakirju ja luua selle tarbeks eraldi firma. Meos kuulus mitu aastat maaäri nõukogusse, mis kiitis heaks kõik suuremad tehingud. 1000 eurot maksva hektari eest maksti 170 000 eurot! Nii võib käituda puupea või inimene, kelle silme ees tiirlevad kuldmündid.

Kristel Meos ei ole puupea. Ta on lugupeetud inimene. Juhib Zenith Family Office’it, mille kaudu liigutavad raha Läände Venemaa rikkad. Kristel on ka Eesti Pereettevõtjate Liidu president. Varakas daam.

Ekspress küsis Meoselt, kuivõrd teda kummitab 200 inimese rahakaotus ja kas ta tunneb endal ka süüd.

Meos ei vastanud.

Kohus ja prokuratuur ei mõistnud esialgu advokaat Maria Mägi loogikat. Ehk olid ikkagi investorid ise hooletud? Aga vaikselt hakkas neis asutustes tekkima arusaamine, et kui pank annab välja hinnanguid ja prospekte, siis peab ta ka nende eest vastutama. Gild kuulutati kriminaalkurjategijaks.

Pank peab hoiduma huvide konfliktist. Ta peab teadma, mida müüb. Mitte nagu Gild, mis reklaamis Kaspia mere ääres krunte, mida mitte keegi polnud mitte kunagi müüa kavatsenudki.

Eesti Vabariigi litsentsiga rahandusasutus ei tohi lubada kliendile osta aktsiaid firmas Tesla, aga raha suunata firmasse Tibla.

Swedbankiga polnud asi nii selge. Investorid olid kohtuskäimise ja “hädakisaturunduse” peale kulutanud juba eramaja hinna. Mida kohus oleks otsustanud, ei saa me kunagi teada.

Pärast Meost siirdus maaäri nõukogusse järgmine pangatöötaja Rasmus Pikkani.

Veel hiljaaegu Luminori pensioniäri (!) juhtinud Pikkani ütleb, et tal ei ole ühtegi süümekat. Ta kaitses Rumeenia puhul varahalduse klientide, mitte tööandja huve. „Ma sain selle töö endale siis, kui sitt oli juba ventikas. Muusika oli kustunud nagu laste toolide ära võtmise mängus. Mitte keegi ei saanud aru, mis toimub. Aaviksoo ja teised tahtsid investorid üksi jätta jutuga, et see on nende endi probleem.“

Aga Maria Mägi palganud ligi 80 investorit ei kavatsenudki oma rahast ilma jääda.

Kohtusse läksid hagid ja petta saanud investorid hakkasid avalikult hädaldama. Janek Mäggi (endine ühispankur ehk konkureeriva SEB mees!) ning suhtefirma KPMS avaldasid Rootsi lehtedes appikarjeid.

Kohalike rikaste võitlus suurpangaga köitis meediat. Kas Eesti murumütsid teevad Rootsi kunnidele tuule alla?

„Eliit kaotas miljoneid. Swedbank saatis nad kukele,“ kirjutas Eesti Ekspress.

„Raha kaotanud inimesed koonduvad Swedbanki vastu,“ teavitas Postimees.

„Kliendid marus: Swedbank ei võta Rumeenia hapu investeeringu eest vastutust,“ kuulutas ERR.

Kui Swedbanki bosside boss, grupi nõukogu esimees Göran Persson kaks sügist tagasi Tallinna külastas, võttis teda Liivalaia tänava peakontori juures vastu valge kaubik, küljel küsimus: „Hea Göran, kuhu Swedbank Eesti investorite raha kaotas?“

Facebooki sigines külg „Täitsa persson?“.

Ainult rootslastele kuuluv Äripäev ei kirjutanud suurt midagi.

Esialgu suudeti murumütse pangast eemal hoida. Pank raius, et kõik dokumendid pole säilinud, hoolsuskohustust täideti, kliente informeeriti õigesti, pank ei juhtinud investeeringut.

Swedbank Eesti tegevjuht Olavi Lepp tunnistas mullu Ekspressile, et „imagoloogilises osas on olukord kehv. Meile ka ei meeldi, et kliendid rahast ilma jäid.“ Aga ta ütles ka, et otsus pole tema teha, vaid see on panga nõukogu küsimus.

Lõpuks kandis surve vilja. Kolm nädalat tagasi andis Swedbank välja pressiteate, et sõlmis Rumeenia maaäri asjus investoritega kokkuleppe. Rohkem keegi ei kommenteeri. Ja kes sõlmikski kokkuleppe, kui teine pool kohtus edasi käiks ja avalikult edasi hädaldaks. Toomas Sildmäe, kunagine Ekspressi kaasasutaja ja Rumeenias koosa saanud väljaandja Hans H. Luik, kes aastaid valjult pahandasid (Luik samal ajal omaenda ajakirjanike eest vabandades, et neid tüütab), on vakka. Facebookist võib leida küll Luige postituse – tema selfie Swedbanki kontori ees, sõrmedega V ehk võidu märki tegemas, juures kiri „Mis kaunis päev!“ ning kiitus „realistlik ja selge mõtlemisega juhatus on tänane Swedbanki oma“.

Eesti investeerimiskliima sai puhtamaks, tõdeb Maria Mägi.

Sellist pornot, nagu 2007 . aastal toimunud röövimised, ei tohi enam kunagi lubada, täiendab üks pettasaanu.

Ekspress paneb aga tähele, et paari kuu eest ostsid Swedbanki kliendid hullu hinnaga LHV panga aktsia “märkimisõigust”. Swedbank tagastas oma klientidele raha. Uued ajad? Ilus žest, Swedbank!