Omanimelise advokaadibüroo juhtivpartner, vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets on kunsti armastanud lapsest saati, kui koos isaga hobuseid joonistas. Täna ehivad nii tema büroo kui ka kodu seinu eesti tippkunstnike taiesed ning Maria on ka Eesti Kunstiakadeemia nõukogu esimees. “Ma ei kogu kunsti kogumise pärast, vaid iga teose ja selle autoriga on mul enamasti eriline side,” sõnab Mägi-Rohtmets oma kunstikogu tutvustades.

Maria Mägi-Rohtmets (60) ja tema abikaasa, bioloogi taustaga literaat Indrek Rohtmets (68) elavad Kakumäe kaskede all arhitekt Emil Urbeli projekteeritud eramus, mille pilt kaunistab ka raamatu “Eesti 20. sajandi arhitektuur” tagakaant.

“See oli üks esimesi neofunktsionalistlikus stiilis maju, mis siia Kakumäele ehitati, ja võib tõesti öelda, et see kompleks ise on juba kunstiteos. Siseviimistlusele andis lihvi sisearhitekt Taso Mähar,” sõnab Maria.

Maria kolis abikaasa Indrekuga siia 30. detsembril 1999, nii et millienniumivahetust said nad tähistada juba uues kodus. Selles arhitektuuritemplis on aukohal eesti tippkunstnike teosed – nii maalid, graafika kui ka skulptuurid. Kunsti ja imetlusväärset arhitektuuri jagub ka nende suvekoju, Vilsandil restaureeritud kunstimälestiste, kunagise päästejaama paadikuuri ja tsaariaegse soldatite saunamaja telliskivist laotud võlvlagede alla.

 

 

 

 

“Siin Kakumäel on praegu meil kõik maalid õnnekombel kodus – sageli käivad need mõneks ajaks näitustel ja siis on seintel tühimikud või asendusmaalid,” annab Maria märku meie külaskäigu heast ajastusest.

Noorpõlve iidolist sai sõber

Enne kui Maria oma 200ruutmeetrise eramu esimesel korrusel üles seatud taieseid tutvustama hakkab, ütleb ta, et on tõesti maast madalast olnud kunstilemb ja ka ise kunstiringis kätt harjutanud.

“Kui olin keskkoolitüdruk Saaremaal, siis tegin koolist poppi, et sõita bussiga Tallinna Tiit Pääsukese maalinäitust vaatama. Mind köitsid eriti tema tolleaegsed roostikumaalid, kuhu olid peidetud huvitavad elukad ja kujundid. Tol ajal poleks küll osanud unistada, et saan kunstniku endaga lähemalt tuttavaks, mis siis veel sõprusest rääkida,” meenutab Maria.

“Kunst pakub kaitset, kui ühiskonnas trügib kurjust ja rabedust uksest ja aknast sisse.”

 

Sõpruse tunnistuseks on elutoa seinal maal, mil nimeks “Maria”. “Sellel maalil pole siiski mina, see armas tüdruk on Tiit Pääsukese lapselaps Maria, kes sai oma nime minu järgi. Olime Tiidu ja sõpradega parasjagu Vilsandil, kui Tiidu Itaalias elav tütar helistas ja teatas beebi sünnist ning küsis, mis võiks maimukesele nimeks saada. Siis Tiit vilksas pilgu üle õla minu poole ja pakkuski Maria. Ise loodan, et mitte ainult seepärast, et ma juhuslikult seal kõrval seisin,” sõnab Maria kavala naeratusega.

 

 

Ekskursioon jätkub kaht korrust läbivas aatriumis, kus avaneb uhke väljapanek. Ka siin on Pääsukese loomingut, üks hiljutisi töid on tehtud spetsiaalselt Mariale.

“See kollaažtehnikas pilt meeldib mulle väga, sest siin on mul lehvimas pikad juuksed ja ma tõesti armastan ka kübaraid kanda. Kui korraldame näiteks Vilsandil vastuvõtte, siis kannan enamasti kübarat,” räägib Maria. “Ja pange tähele, Pääsuke on nagu Hitchcock, kes esineb kõrvalosas igas oma filmis. Ka siin on Tiit end pääsukesena paadininna istuma sättinud.”

Iga kuntiteose sünnilugu ja temani jõudmise teekond on Mariale oluline, ta ei kogu maale kogumise pärast: “Me ei ahmi kunsti niisama. Meie kodus on need teosed läbi isiklike kokkupuudete. Inimesed, kellega meid seob midagi enamat kui ostu-müügitehing.”

Eesti maalijate kõrval on Rohtmetsadel ka üks lõunanaabrite tuntuimate kunstnike hulka kuuluva Helena Heinrihsone naistevastast vägivalda peegeldav pilt.

 

 

“Helena on jõuline kunstnik, kes armastab värve kasutada ja teeb seda väga julgelt. Üht tema maali nimetan ma oma unistuste pildiks, olen seda isegi unes näinud. Selle maali nimi on “Nuttev naine kõrvarõngaga”. Praegu rändab see laias ilmas mööda näitusi ja Helena salakavalast näost ei saagi aru, kas mu unistuste maal kord mu koju jõuab,” on Maria veidi murelik.

Hindab kunstniku sõnaoskust

Rohtmetsade maalikogusse kuulub ka mitmeid teoseid nüüdseks lahkunud maalikunstnikult Lemming Nagelilt. Maria näitab maali “Intiimne maastik”, millel esmapilgul avaneb laiuv kõrb, lähemal vaatamisel moodustub sellest aga naise figuur oma kehakumerustega.

“Lemming oli meie hea sõber ning ma hindan tema maalide kõrval ka ta sõnaseadmise oskust – luuletusi ja kuuldemänge ning võrratut huumorimeelt. Oma maalidele leidis ta alati väga täpsed ja vaimukad nimed,” räägib Maria.

 

 

Lemmingu maalimistööga seoses meenub talle ka üks naljakas lugu: “Lemming kurtis, et kui hakkas tellimustööna Edgar Savisaarest portreed maalima, siis proovinud ta küll üht- ja teistpidi, aga välja tulnud ikka Olev Remsu. Tammsaare muuseumis näitusel käies tõdesime, et endisel meeril on tõesti teatav sarnasus kirjanikuhärraga – või oli see vastupidi!”

Järgmisena tutvustab Maria Mari Kurismaa teost, mis kuulub kunstniku hiljutisse loomingusse ja kannab nime “Eilne maailm”. “Mari on meie sõber ning ta on imeliselt särav, õitsev ja loominguline naine. Mulle meeldib, kuidas valgus sellel maalil hakkab erineva nurga alt vaadatuna mängima. Vaa­tama peab just kaugemalt ja ennast liigutades, siis hakkab maal elama,” räägib vandeadvokaat innustunult.

Ostis maale hulgi

Edasi liigume trepist üles ning “Ülesse” on ka aatriumi viimase maali nimi, mille autoriks Rein Kelpman.

“Kunsti väärtus ju ajaga aina kasvab.”

 

“Kelpmani maalidega on mul pikk suhe. 1998. aasta lõpus asutasin omanimelise advokaadibüroo, mille ruumide arhitektuurilise ja sisekujundusliku lahenduse juures olid taas abiks Emil Urbel ja Taso Mähar, kes ruumide valmides kirtsutasid nina, et seinad on liiga tühjad. Vedasid siis mulle büroosse valikuks meie ühise tuttava Rein Kelpmani maale, umbes kuus tükki. Võtsin hulgi ja valisin koguni neli! Kujutan ette kunstniku ja sõpradest vahendajate pidu,” muigab Maria. Ta lisab, et Kelpmani maalid on ta ümber kolides alati kaasa võtnud: “Maria Mägi Advokaadibürool on nüüd kolmandad ruumid – 22 tegutsemisaasta jooksul oleme kolimisega palju asju ja mööblit välja vahetatud, vahetunud on töötajaidki, aga maalid on jäänud. Vaatan neid taas ja taas ning nad teevad mulle rõõmu. Kunst ongi siin elus üks püsivamaid tugipunkte, olgu siis maalid, graafika, arhitektuur, skulptuurid või ka muud kaunid kunstid.”

 

 

Marial on hea meel, et neil on kodus seinal ka ühe tema sugulase, Pallase kooli vilistlase, graafik Salome Trei puulõige, mis kujutab vaikelu kahe naisaktiga. Salome Trei lõpetas Pallase kunstikooli 1939. aastal Tartus. Seesama gravüür oli väljas ka KUMUs korraldatud naiskunstnike näitusel. Salome põgenes 1944. aastal Rootsi, kus suri aastal 1995.

“Ajalises mõõtmes oleksime võinud kohtuda, aga ma ei teadnud, et ta siis veel elus oli, kui meie juba reisima pääsesime. See väike graafiline leht on mulle muidugi eriti südamelähedane,” vaatab Maria seinal rippuvat gravüüri.

Salome Trei pildile on naabriks Vive Tolli “Ebamõrsja” ja Sirje Eelma sügavtrükk nimega “Plaan”. Seina ilmestavad ka mõned Aafrikast toodud kunstkäsitöö näited.

“Minu ja Indreku Aafrika lummus on paljudele meie lähedastele ja sõpradele teada. Igalt reisilt oleme toonud kaasa ka killukese kohalikku kunsti. On ju imeline see naisfiguur, mis tehtud liblikatiibadest?” ütleb Maria, osutades pildile Uganda naisest.

 

 

Kogub kukekujukesi kogu ilmast

Lisaks maalikunstile on Rohtmetsade kodus Kakumäel ka skulptuure Eestist kuni Aafrika, Ameerika ja Aasiani välja. Kodumaistest skulptoritest on seal Tauno Kangro suur sipelgas. “See on Taunol hästi õnnestunud. Kodus on seda hea oma meeleolu järgi paigutada kas lillepoti juurde piiluma või hoopiski kapi peale ronima,” kiidab Maria.

Samuti teeb Mariale rõõmu, et Seaküla Simsoni loomingus jätkub fantaasiamängu ja huumoriga segatud mitmetähenduslikkust – kukeharjaga haug kannab näiteks nime “Merikukk”. Maria selgitab: “Kohe kui ma seda omapärast kukke nägin, soovisin seda endale. Kuna mu neiupõlvenimi oli Kukk, siis kogun laiast maailmast kukekujukesi. Need seisavad uhkes reas minu Pähkla külas asuvas Saaremaa kodus.”

 

 

 

Järgmiseks võtab Maria kätte pronksi valatud tiibadega seakuju ja ütleb, et see on Seaküla Simsoni “Saaremaa rahvavaenlane”, sest metssead ja lagled hävitavad saare põllu­pidajate saaki ning saarlased on nii laglede kui metssigadega püsti hädas. “Kuigi ühel näitusel andis skulptor sellele nimeks “Ellujääja”, põhjendusega, et sigade katku ajal nottisid jahimehed hulgi metssigu. Luigetiivad pidid olema seale vajalikud selleks, et jahimehed peaksid teda luigeks ja jätaksid ta ellu. Eluline kuju igal juhul.”

Kui Marial ja Indrekul on vaja teha kiire ja eriline kingivalik, siis põikavad nad sisse klaasikunstnik Rait Präätsa ateljeesse, kus nende sõnul on lausa fantastiline valik. Kakumäel seisab kamina kõrval klaasriiulil roheline taies, mil nimeks “Uudishimu” ja mida saab vaadelda mõlemalt poolt – uudishimulikud näod jäävad vaatajat ühtviisi piidlema. “See on tõeliselt mitmekihiline teos, sest klaasskulptuur on ju valminud seitsme klaasplaadi ühendamise tulemusel!” jagab Maria oma vaimustust.

Viskiklubist pärit kunstisidemed

Majas on palju viiteid ka sellele, et siin elab üks loodusega tegelev ning loodusest ja teadusest kirjutav mitmekülgne literaat. Indrek on mitme raamatu, arvukate artiklite ja tõlgete autor ning usin pildistaja, et oma teoseid illustreerida. Ta on varasemalt olnud ka kirjastaja ja ajakirja Horisont peatoimetaja.

 

 

Raamatutest pungil kabinetis hakkavad kohe silma looduspildid ja vana korgist sisuga safarikübar. Kübara kohta ütleb Indrek, et Tiit Pääsuke oli selle oma keldrist leidnud ja neile kinkinud ning et sellised pole tänapäeval enam nii-öelda moes, pigem on sümboolse tähendusega: “Aasta­kümnete eest kandsid Euroopa ja Ameerika päritolu Aafrika-rändurid neid aga hoolega. Meie oleme oma arvukad retked Aafrikasse teinud korgist kübarata. Kui kõik reisid kokku arvestada, oleme Aafrikas viibinud terve aasta.”

Söögitoa seinal on Tiit Pääsukese kaasa Vaike Pääsukese uhked kalajoonistused, mis tehtud äärmise detailsusega, viimsegi soomuse võib üles lugeda. “Tiit on kirglik kalamees ja ma arvan, et küllap aitas nii mõnigi konsultatsioon oma abikaasaga filigraansel joonistajal Vaikel nii hästi neid kalu kujutada,” täheldab Indrek.

Vaike Pääsukese “Siig” kaunistab Vilsandi suvekodu, Maria pere omanduses oleva kultuurimälestise, tuletorni kompleksi kuuluva tsaariaegse saunamaja seina.

 

 

 

Vilsandil võib leida ka Tiit Pääsukese pintslijälgi – sealse ajaloolise päästejaama paadikuuri suurtel väravatel. See muinsuskaitse all olev hoolikalt restaureeritud pisike hoone tuletorni kõrval on nüüd samuti Maria pere suvekodu. Tiit maalis selle merepoolsetele ustele mastaapsed sinised ankrud. Tiit ise leiab, et kui juba Konrad Mägi rohkem kui saja aasta eest just sealsamas paadikuuri ümbruses maalis, siis võib tema esialgu teha algust ankrute kujutamisega. Kui võrrelda 1910. aastal tehtud fotoga, siis ehtisid selle paadikuuri uksi üsna sarnased ankrud nagu nüüd Pääsukese maalitud.

“Kunst ongi siin elus üks püsivamaid tugipunkte.”

 

Maria tutvused mitmete kunstnikega, teiste seas Tiit Pääsukese ja Lemming Nageliga, on välja kasvanud 1989. aastal asutatud Eesti esimesest viskiklubist. Nii Indrek kui Lemming Nagel olid ühed klubi asutajaliikmetest. Aastate jooksul on klubiga liitunud hulk tuntud loomeinimesi, aga ka teadlasi, poliitikuid ja äritegelasi. “Olgu siinkohal öeldud, et mina ei võta viskit suu sissegi, mu meelest on see kibe ja vastik märjuke,” torkab Maria vahele.

 

 

Kui oleme ringi peale teinud taiestele, mida Maria ja Indreku eramu esimesel korrusel välja pandud, sõnab Maria, et kahtlemata on kunst ka hea investeering, kui sellele nõndaviisi läheneda: “Eks ta tõsi on, et kunsti väärtus ju ajaga aina kasvab. Mina samas ei vaata, et investeering peaks tingimata materiaalne olema. Minu jaoks on kunst meeleolu looja. Eriti oluline on luua endale hea ja helge meeleolu oma kodus. Kunstilooming pakub kaitset just siis, kui ühiskonnas trügib kurjust ja rabedust uksest ja aknast sisse. Kunst pakub rõõmu kogu aeg.”